Книги, похожие на «Mati Soonik, Elusügis»

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.

Edukas naisajakirjanik Eleanor tunneb, et elus on midagi, mida ta lapsepõlves teadis, kuid mille ta nüüdseks on ära unustanud. See miski on kaduma läinud teekonnal, kus ei ole aega elada oma elu, valikuvabadus on näiline ja kohanemine vastuoluliste tõdedega möödapääsmatu. „Lubaduste lennurada“ on raamat naisest, kes peab üles leidma oma elujulguse, et saavutada loominguline vabadus ja tunda armastusest rõõmu. Minevik on ohtlikult kohal ja esitab oma ebamugavaid küsimusi.Tartust pärit Katriin Fisch’i debüütromaani on nimetatud arvustustes intelligentseks naistekaks. Teos pakub nii hoogsat süžeearendust kui ka mõtisklusi elu paradokside üle. Raamatu autor on õppinud muusikat, eesti filoloogiat, kultuurikorraldust ja töötanud pikalt Tartu linnavalitsuses kultuurisektori juhina. Viimastel aastatel on ta korraldanud loovkirjutamise kursusi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.