Книги, похожие на «Mati Soonik, Elusügis»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Neli noort naist asutavad Naeruklubi, eesmärgiga ise oma elu põnevamaks muuta. Mille tulemusena eijää pöörased peod, probleemsed ja romantilised suhted vastassugupoolega mitte tulemata. Nagu pisarad,kahetsus ja tragikoomilised lahendused. Tänu üksteise toele, suudavad naeruklubilised rasketestsituatsioonidest üle saada. Sest kui neli kokku hoiavad, siis on see rohkem kui ainult neli.Raamat räägib ajakirjaniku Sandra Greytzi sündmusrikkast eluetapist Saksamaal, kui kaVahemeremaades, imeilusa looduse, kulinaaria ja veinide virrvarris.Läbinud mõned ebaõnnestunud armuromaanid, näib Sandrale, et Christian on see õige. Kas ikka on?Elu sarnaneb vahepeal ahelreaktsioonile. Üks süütuna näiv ettevõtmine vallandab sündmusterea, milletulemus on äraarvamatu.Ja me kulutame ennast ainult, kui püüame midagi muuta.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]