Книги, похожие на «Naina Jeltsina, Elu presidendi kõrval»

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

Haarav dokumentaaljutustus Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist, kelle mängudele elas kahe aastakümne jooksul tribüünidel kaasa umbes kaheksa miljonit inimest. Raamat toetub Mart Poomi päevikule, lugeja ees avaneb noore sportlase sisemaailm, kõhklused ja unistused.Hoolimata takistustest – perekonna vastuseis ja ühiskonna võõristus venestunud jalgpalli vastu – jäi Poom kindlaks valitud teele ja jõudis tippu, mängides 14 aastat vuti sünnimaal Inglismaal. Ta oli tuntuim eestlane Ühendkuningriigis, kes rõhutas oma päritolu ja rääkis brittidele okupatsioonist, küüditamistest ning iseseisvuse taastamisest.Mart Poom kirjeldab värvikalt profijalgpalluri igapäevaelu Inglismaal ja iseloomustab oma meeskonnakaaslasi. Ta selgitab, et ka ilma erilise andeta on võimalik jõuda kaugele, aga selleks on vaja treenida, treenida, treenida … Poom kirjutab oma perekonnast, rahast ja tõekspidamistest.Raamat küpses kaua. Esimesed intervjuud tegi kaasautor Indrek Schwede 1990. aastate lõpus. Raamatus räägivad lähedased, sõbrad, kaaspallurid ja treenerid.Londoni Arsenali legendaarne peatreener Arsene Wenger võtab kokku paljude inimeste arvamuse: "Kui küsida ükskõik milliselt jalgpalliinimeselt, kes on töötanud koos Poomyga, räägivad nad teile sama juttu – maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom.