Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Elavad nukud»

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.

Ajakirjal Millennium on uued omanikud. Kurjad keeled räägivad, et Mikael Blomkvist on ajast maha jäänud ja ta kaalub koguni elukutsevahetust.Lisbeth Salander on rahutu. Ta osaleb pealtnäha põhjuseta häkkerirünnakus, võttes seejuures riske, mida ta tavaliselt hoolikalt väldib. See ei ole sugugi tema moodi.Ühel hilisõhtul helistab Blomkvistile Frans Balder, tehisintellekti uurimise juhtivteadlane. Balder ütleb, et tal on Ameerika luureteenistust puudutavat informatsiooni, mis võib muuta kogu maailma. Lisaks räägib ta oma kokkupuutest noore superhäkkeriga, kellel on teatud sarnasusi Blomkvistile hästi tuttava naisega.Mikael Blomkvistil tekib lootus kirjutada pommartikkel, mida niihästi tema kui ka Millennium hädasti vajavad. Lisbeth Salanderil on aga nagu tavaliselt oma tegevusplaan. On aeg, et Salanderi ja Blomkvisti teed taas ristuksid.456 lk

Kogumik pastišše.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme