Книги, похожие на «Contra, Ei ole mina su raadio»

See on minu esimene luuleraamat, millest leiad 108 luuletust. Eraldi loetuna on nad justkui verstapostid teekonnal, leidmaks ühisosa kõigi meile antud päevade vahel. Teisalt jagunevad nad kuueks peatükiks, millest igaüks keskendub kõige olulisemale, mis koosmõjus vormivad meist terviku. Kõigepealt minaolemise kese ja ankur, siis me keha ja selle keha tervis, jätkuks suhted ja seosed ning loomulikult raha mõju meile ja meie mõju rahale.Luuletuse kirjutamine aitab asjadest aru saada, luuletuse lugemine omakorda, selles leiduva praktilist väärtust näha. Nii saab luuletusest Õpetaja, kaaslooja ning väsimatu inspireerija. Ta saabub kingitusena ja autori ainus kohustus on ta kirja panna ja siis kaante vahele toimetada, viimaks teda paljudeni – ka sinuni. Autor

"Sihtpunkt Teleateljee" on sõnaline lõkspind, kuhu koonduvad kokku ajaloovaate kiirtekimbust elektrooniliste nähtuste tekkeimpulsid ja vormingud. Teoses sisalduvad neli vektorit: 1.Bioloogiline ja füüsiline – isikud, profiilid, geneetika ja mateeria; 2.Sotsiaalne ja ajalooline – sotsiaalne rütmika, rühmahoovused, infoühiskonna alged; 3.Tehniline – lambid, transistorid, mikroskeemid; 4.Hingeline – siseruum, tunnete ja tajude tasand. Tulemusena jõutakse väga lähedale kosmilise konstandi paradoksi lahendusele. Kõik teoses kirjeldatud lood on juhtunud päriselt.

Andres Aule ja Doris Kareva koostatud raamat, kuhu on koondatud Liisi Ojamaa (1972–2019) varem ilmunud ja seni ilmumata looming.Liisi luuletustes on tema elu, paigad, mida ta armastas, inimesed, keda ta leidis, armastas või kaotas, ja Tallinn, see linn, mille tänavatel ta paljajalu käis ja mille õhku ta hingas. Liisi paiku Tallinnas on fotodel püüdnud tabada Kaisa Kaer, Liisi portree autor on Marko Mumm ja raamatu eessõna on kirjutanud Doris Kareva, kes iseloomustab luulekogu järgmiselt:„„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav.”