Книги, похожие на «Tiit Pruuli, Eesti lipp ümber palli»

Kui Joe ja tema elukaaslane Joy otsustavad sinnapaika jätta kalakauplemise töö külmas ja masendavas Põhja-Inglismaa väikelinnas ning minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama, siis kujutavad nad hoolimata baaripidamise kogemuse puudumisest ja täiesti tühjadest taskutest ette, et ees ootab paradiis mere ääres, kus neid kannavad soe päike, pehme liiv ja pidevad siestad.Pärast Tenerifele saabumist tundub, et taevas võib kodust kaugemal olla küll sinisem, ent rohi ei ole seal kohe kindlasti rohelisem. Kui esimene ehmatus on möödas, avaneb nende ees populaarse puhkusesaare ja selle uusasunike lõbus-naljakas maailm, milles nad end tasapisi üha kodusemalt tundma hakkavad.Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud unistus kolimisest soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšau-pakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!“, ehkki raha hoiupõrsas nagu polegi. Need seiklused on pöörased, kuid seda kuhjaga väärt.Joe Cawley on tunnustatud reisikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid Sunday Timesile, Guardianile, Observerile, Independentile jpt väljaannetele. Briti reisikirjanike gild hääletas tema esimese raamatu „Tenerife pihtimused“ parimaks reisijutustuseks. Ta elab oma pere ja muude metsikute tegelastega Tenerife mägede vahel. Kitsed ei ole tema sugulased, ehkki väidetud on vastupidist.Mart Normet, „Minu Tenerife“ autor soovitab: „Lõbusas ja lopsakas stiilis seiklusjutt sellest, kuidas end mugavustsoonist välja rebida ja päriselt elama hakata. Inspireeriv!“

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…

Islandist kirjutama ajendas Tallinna Saarlaste Segakoori suvine sõit saareriiki 2017. aastal. Kui üldse on võimalik mõnda paika armastada, siis Island vallutas kiiresti autori südame. Tahtmata jääda traditsioonilise reisikirja raamidesse – käisin siin, nägin seda, olin seal, kogesin toda, – on pärast reisi laiemalt juurde otsitud kõikvõimalikku teavet selle imelise maa kohta, kuhu igatseks tagasi ikka ja jälle.Värvifotodega illustreeritud raamatus kajastatakse koorirahva kohtumisi islandlaste ja kohalike eestlastega, kirjeldatakse rahvakombeid ja loodust, antakse aimu saareriigi tänapäevasest elukorraldusest ning tutvustatakse lugusid saagadest.Toredat avastusretke raamatu vahendusel!

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus