Книги, похожие на «Tiit Pruuli, Eesti lipp ümber palli»

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.Heilika Pikkov

Ärge muretsege – see pole metsik seiklusraamat, vaid väga turvaline lugemine linnast, kus kõik käib vastavalt reeglitele. Linnast, kus rongi minutiline hilinemine põhjustab suurema skandaali kui samasooliste abiellumine, vabatahtlik surm meditsiinitöötaja käe läbi või omaenese kehaga elatise teenimine. Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud. Või siiski pole? Margot Roose

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.Jaana Davidjants