Книги, похожие на «Tiit Sepa, Dialogose õpetus»

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Kui sa surra ei taha, pead elu eest jooksma.Kümme aastat tagasi sõitis Quincy Carpenter viie sõbraga puhkusele, aga tagasi tuli üksi, õudusfilmiliku tapatalgu ainsa ellujääjana. Ta kuulub nüüd klubisse, millesse ei taha keegi kuuluda – sarnasest tragöödiast eluga pääsenute klubisse, keda ajakirjandus nimetab viimasteks tüdrukuteks. Lisa kaotas üheksa kaaslast hullumeelse noarünnakus; Sam astus Nightlight Inni motellis vastu Kotimehele; ja Quincy jooksis verisena läbi metsa, et pääseda Männimajakesest ja mehest, keda ta nimetab Temaks. Kolm tüdrukut püüavad unustada läbi elatud õudusi – ja üksteist. Meedia pingutustest hoolimata ei kohtu nad omavahel kunagi.Nüüd läheb Quincyl jälle hästi. Tal on hooliv elukaaslane Jeff, populaarne küpsetusblogi, imeilus korter ja Coop, politseinik, kes tema elu päästis ja on talle omamoodi terapeudi eest. Quincy ei mäleta tolle öö veriseid sündmusi ja hea ongi, sest minevik jäägu minevikku.Kuni Lisa sooritab väidetavalt enesetapu ning Sam ootamatult Quincy ukse taha ilmub. Tormina tema ellu saabunud Sami sooviks oleks nagu sundida Quincyt minevikku uuesti läbi elama – ja järjest koledamate tagajärgedega. See tekitab Quincys küsimuse, miks Sam ikkagi otsustas ta üles otsida. Kui päevalgele tulevad uued asitõendid Lisa surma kohta, saab Quincy elust võidujooks ajaga. Ta peab suutma Sami valedest tõe välja sõeluda, vältima politseid ja näljaseid reportereid ning, mis kõige olulisem, püüdma meenutada seda, mis tegelikult Männimajakeses juhtus, enne kui salakaval tapja kümme aastat tagasi alustatu lõpule viib.Teate seda jäist õudu, mis head trillerit vaadates kontidesse poeb? Täpselt sama tunne tekib seda verist müsteeriumit lugedes. – Entertainment Weekly Nutikate pööretega oskuslikult kirjutatud psühholoogiline põnevik. – Fresh Fiction„Viimased tüdrukud” on keerdkäikudest kubisev põnevik, mis hoiab hirmust väriseval lugejal hinge kinni kuni viimase leheküljeni. – BustleÜks aasta parimaid põnevikke on kohal. – Stephen KingSager hoiab lugejat teadmatuses kuni viimse ootamatu pöördeni. Ta on kui värske puhang psühholoogiliste põnevike maailmas. – Kirkus ReviewsSageri psühholoogilist pinevust täis põnevik on nagu hea õudusromaan. Autor varub aega, et süveneda peategelase mõttemaailma, ning jutustab emotsionaalselt laetud loo, mida lugeja niipea ei unusta. – BookPageErakordse lõpplahenduseni viiv romaan. See suurepärane psühholoogiline põnevik, mis on ühtlasi ka õuduslugu, kaob riiulitelt nagu soe sai. – Library Journal„Viimased tüdrukud” on pooleldi põnevik, pooleldi õuduslugu, mis on nagu kummardus kultusõudukatele „Noor vallaline daam” ja „Reede 13”, kuid jääb samas täiesti iseseisvaks saavutuseks… Pinevat ja verist põnevikku kohe peab võrdlema Gillian Flynni teostega. Arvatavasti peaks seda lugedes ööseks tule põlema jätma. – ShelfAwareness„Viimased tüdrukud” on romaan, mida ei saa käest panna, tegelastega, keda ei saa usaldada, kuid kes on sellest hoolimata lugejale sümpaatsed. Just siis, kui sa arvad, et oled müsteeriumi lahti harutanud, võtab lugu hooga täiesti uue ehmatava suuna… Pinev ja originaalne põnevik, mis hoiab lugejat hiliste öötundideni üleval, jõuab viimaks jahmatava lahenduseni. – Carla Norton, menukite „The Edge of Normal” ja „What Doesn’t Kill Her” autor„Viimastes tüdrukutes”, mis on pooleldi psühholoogiline põnevik, pooleldi kummardus veristele õudukatele ja film noir’ile, on natuke kõike: kahtlane surm, ebatäiuslik kangelanna, soovimatu külaline, kes elab saladustest, ning mitte ühtegi tegelast, keda saaks usaldada. Kuhjaga põnevat lugemist! – Hester Young, „The Gates of Evangeline” autorOn mõned harvad raamatud ja filmid, mis tungivad meie turvatsooni, mis panevad meid unustama, et tegemist on väljamõeldud looga. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda saavutatakse, aga kui see õnnestub, tunneme selle ära. „Viimased tüdrukud” on täpselt selline romaan. Kui raamatutegelane noahaava saab, sunnib see lugejat omaenda kätt uurima; kui tegelane kuuleb kedagi tulemas, peab ka lugeja pilgu tõstma ja ringi vaatama; ning see kõik tekitab lõpuks küsimuse, kas sinul oleks piisavat südikust, et olla viimane tüdruk. – Josh Malreman, romaani „Bird Box” autorNutikas ja provokatiivne „Viimased tüdrukud” on täis pöördeid ja käänakuid, mis sunnivad lugejat hingetuna raamatu ehmatava lõpu poole kihutama. – Sophie Littlefield, auhindu võitnud romaanide „The Guilty One” ja „The Missing Place” autorIntrigeeriv ja originaalne lugu. Me kõik oleme veriste lugude peale õlgu võdistanud, aga kas oleme kunagi päriselt mõelnud, mida ellujääja tegelikult tunneb? Uus värske hääl, suurepäraselt kirjutatud tegelased ja ootamatud pöörded. See raamat jäi mulle meelde, sest erineb teistest. – Jane Corry, Sunday Times’i menuki „My Husband’s Wife” autorSee on 2017. aasta parim raamat. – Lisa GardnerSuurepärane! – Karin Slaughter

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Ajakirjal Millennium on uued omanikud. Kurjad keeled räägivad, et Mikael Blomkvist on ajast maha jäänud ja ta kaalub koguni elukutsevahetust.Lisbeth Salander on rahutu. Ta osaleb pealtnäha põhjuseta häkkerirünnakus, võttes seejuures riske, mida ta tavaliselt hoolikalt väldib. See ei ole sugugi tema moodi.Ühel hilisõhtul helistab Blomkvistile Frans Balder, tehisintellekti uurimise juhtivteadlane. Balder ütleb, et tal on Ameerika luureteenistust puudutavat informatsiooni, mis võib muuta kogu maailma. Lisaks räägib ta oma kokkupuutest noore superhäkkeriga, kellel on teatud sarnasusi Blomkvistile hästi tuttava naisega.Mikael Blomkvistil tekib lootus kirjutada pommartikkel, mida niihästi tema kui ka Millennium hädasti vajavad. Lisbeth Salanderil on aga nagu tavaliselt oma tegevusplaan. On aeg, et Salanderi ja Blomkvisti teed taas ristuksid.456 lk