Книги, похожие на «Дэвид Болдаччи, Süütu»

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne.Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.

Haiglapalatis meelemärkusele tulles näeb Julia enda kõrval meest, kes väidab, et on tema abikaasa. Mees teatab, et naine sattus autoavariisse, kuid füüsiliselt on temaga kõik korras. Samas taipab Julia õudusega, et ei mäleta ei meest, nende pulmi ega mesinädalaid, küll aga kõiki teisi sündmusi oma elus. Nüüd peab ta valima, kas mehega uuesti suhe luua või temast lahku minna.

Soovikute maakodu lähedasest rabast leitakse tapetuna meediaskandaali sattunud ärimees ja süüdlaseks peetakse pereisa Märti, kellel on mõrvaks mõjuvaid motiive. Olukord läheb järjest pingelisemaks, sest samal ajal kaob Soovikute perepoeg, tagaotsitavaks kuulutatakse tema sõber ning inimröövi ohvriks langeb ärimehe kahtlased tehingud avalikustanud ajakirjanik.Segaseid sündmusi hakkab uurima kriminaalpolitsei vaneminspektor Marko Tammik oma meeskonnaga ning peagi toob uurimine päevavalgele teisigi kahtlasi tegelasi.Eet Tuule on avaldanud kolmteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane. Vaneminspektor Tammiku ja tema tiimi teistest uurimisjuhtumistest saab lugeda raamatutest „Jaanituli Käopesas“, „Kuristik raiesmikul“, „Päevikukütid“ ja „Tiivuline tunnistaja“.Marko Tammiku tiimi lood Eet TuuleltKui kriminaalpolitsei komissar Arno Kruup mõnel hommikul Marko Tammiku uurijate meeskonna kabinetist valju lärmi kuuleb, hõõrub ta heameelest käsi – inspektor Piret Velliste klaarib arveid vaneminspektor Tammikuga. Nõudlik, kuid isaliku suhtumisega Vana teab, et lõpuks ometi on venima kippuvas juurdluses läbimurret oodata. Tundub kummalisena, aga see neljaliikmeline uurijate tiim aeg-ajalt lihtsalt vajab sääraseid emotsionaalseid purskeid.Üldiselt on nende omavaheline läbisaamine hea. Inimestena on nad aga väga erinevad. Sportlik Marko on kriitilistes situatsioonides asendamatu, samas kipub ta liigselt kiirustama ja kamandama. Autos Pireti kõrval istudes üritab ta igal võimalusel tukkuda. Põhjus ilmne: pidevad ületunnid, kodus mehe ohtliku töö pärast muretsev naine ja kaks toredat last.Uurijaamet nõuab tugevaid karaktereid. Seepärast elab Piret endiselt üksi. Isiklikuks eluks pole tal aegagi. Lorusid see ilus, ent raudse iseloomuga neiu enda kõrvale igatahes ei soovi. Aitab sellestki, et tiimi kõige taibukamana tuleb tal end võimuka ja vahel ka kadeda Marko ees maksma panna.Nende kahega liitunud teise ekipaaži liikmed Dagmar Sangla ja Peep Pukspuu on samuti tarmukad ja värvikad noored tegelased, kes arenevad pidevalt ja suudavad kaaslasi üha sagedamini heas mõttes üllatada. Dagmari ja Peebu vahele on aga midagi tekkimas …

Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks.