Книги, похожие на «Дэвид Болдаччи, Süütu»

Imeline rahu valitseb selles hubases ja valgusküllases korteris. Nagu te näha võite, on siin kõik eluks vajalik olemas. Peatuge pilguga kasvõi sellel väga stiilsel roostetanud tünnil, mille peal te saate istuda, juua hommikukohvi, veelgi parem, lattet, sirvida hommikusi lehti ja heita pilk läbi spetsiaalselt karestatud ja loomulikes tingimustes vanutatud sinakashallide männilaudade. Hall on selle sügise värv. Mänd on eestlase puu. Vaistlikult soovime me tema kiudude lähedalolekut. Paljudes majades, mida on kiiruga kinnisvarabuumi ajal rutakalt ehitatud, on mureks ventilatsiooniprobleemid. Majas lihtsalt ei ole õhku, kõik avad on kinni, inimestel tekivad hingamisraskused, areneb tuberkuloos, vähk. Siin aga puhub läbi laudade meeldivalt kostutav briis. Feng-shui ütleb meile, et energia ruumis peab liikuma, seepärast on selle elamu puhul kasutatud avatud ruumi põhimõtet. Ent siiski on selgelt piiritletud ruumi eri osade otstarve. Selles nurgas paikneb õdus vannituba, meistrid on vanast kastekannust teinud käsitööna dušisegisti. Ka naabritega on teil väga vedanud. Nad on vaiksed, liikumist on vähe. Ümberringi on kõrghaljastus ja palju pinke, kus istuda ja puhata jalga väsitavast tööpäevast oma hurmavas kodus, kus argimured näivad kauge minevikuna.

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest, kes seekord ei saa oma kolleege aidata.Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siin samas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksin nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.Harry Hole on eesti lugejatele varasemast tuttav muuhulgas raamatutest „Kummitus“, „Soomussüda“, „Lumememm“ ja „Muretu“.480 lk

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

London, 1995. Kui oma põlvkonna üks silmapaistvamaid näitlejaid Sir James Harrison üheksakümne viie aastasena sureb, ei jää temast maha mitte üksnes murest murtud perekond, vaid ka saladus, mis on nii šokeeriv, nii vapustav, et võib põhjalikult raputada Inglismaa ladviku alustalasid …Joanna Haslam on noor ambitsioonikas ajakirjanik, kellele antakse ülesanne legendaarse näitleja matustest artikkel kirjutada. Mälestustseremooniale on kogunenud maailma kuulsuste koorekiht. Joanna aga komistab kogu selle glamuuri taga peituvale hämarale saladusele: talle mainitakse kirja, mille James Harrison endast maha jättis ja mille sisu on üle seitsmekümne aasta meeleheitlikult varjatud. Saladust katvaid valede kihte üksteise järel maha koorides põrkab ta kokku jõududega, mis püüavad teda igati takistada, et tõde päevavalgele ei tuleks. Ning et kiri enne teda kätte saada, ei kohku need jõud millegi ees tagasi …

Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.