Книги, похожие на «Jennifer Ryan, Chilbury naiskoor»

Sinavormis lühiromaan „Kahtlased kujud öises rongis“ põimib argised tähelepanekud unenäoliste kogemustega. Oma teekonnal rongiga läbi Euroopa linnade ja Aasia avaruste puutub „sina“ kokku terve rea iseäralike tegelastega: konduktorite ja konterbandistide, professorite ja prostituutide, näitlejate ja jumalatega. Need ette kavatsemata kohtumised sunnivad peategelast pidevalt ümber hindama oma suhet ümbritsevaga ja koguni iseendaga.

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

"Helleri hind" on lugu inimeste eneseotsingutest. Loo keskmes on seltskond, kes pakub inimestele vaimset juhatust. Ent kas tegu on siira sooviga aidata inimesi hingelisel ärkamisel või on see lihtsalt äriplaan? Kus lõpeb filosoofia ja algavad karmid võimumängud inimeste tahte endale allutamiseks?Katrin Oja on varem avaldanud raamatu «Muusa» (2012).

Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele. Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi