Книги, похожие на «Jennifer Ryan, Chilbury naiskoor»

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab …Ainult üks õhtu veel. Siis teen sellele lõpu.Alison joob liiga palju. Ta jätab oma pere hooletusse. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle kalduvus piire ületada võib olla suurem, kui Alison taluda suudab.Ma tegin seda. Ma tapsin ta. Mind peaks kinni pandama.Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.Ma vaatan sind. Ma tean, mida sa teed.Kuid keegi on Alisoni saladustest teadlik. Keegi, kes tahab, et Alison tehtu eest maksaks, ja kes ei peatu enne, kui Alison on kõigest ilma jäänud.Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu. „Veriapelsin” toob meieni suurepärase uue hääle psühholoogilise põneviku maastikul.

Tallinna abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanide sarja „Palgasõdur“ kuuenda raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti on juba iseseisev riik ja elu edeneb tasapisi, aga Vene sõjaväelased tegutsevad ikka siinsetes baasides ja ajavad usinasti salakaubaäri.Endiselt tegutseb Tallinnas aktiivselt ka GRU kindral Nikolai Dmitrievitš, kes on suutnud sokutada „oma inimesed“ nii mõnelegi kõrgele kohale Eesti politseis ja kaitseväes. Kuid ikka ja jälle jääb kindralile ette kriminaalpolitsei komissar Mändmaa, kes pole nõustunud venelaste luureorganisatsiooniga koostööd tegema.Mändmaal endal on samal ajal hoopis teised mured. Bussiga koju Piritale sõites jääb kadunuks kaheksa-aastane Maarika, kelle vanemad elavad lahus ja isa töötab Soomes. Vaid paar päeva varem on tühjaks varastatud Pirita kooli ladu ja siis leitakse ühest Lastekodu tänava korterist keskealise naise surnukeha, nuga seljas. Kas ja kuidas on need kuriteod seotud Pirita tüdruku kadumisega? Kas komissar Mändmaa suudab selle mõistatuse lahendada või saab kindral temast enne jagu?

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused väljuvad kontrolli alt. Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta, et aeg on küps raamat kirjutada. “Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.