Книги, похожие на «Андерс де ла Мотт, [bubble]»

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks.

„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud!„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.