Книги, похожие на «Барбара Картленд, Vaimu hoiatus»

Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.

Kogumik «Tuumahiid 2: Toorium» koondab üheksat veebiajakirjas Reaktor ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014 avaldatud ulmejuttu nii kogenud kirjanikelt, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav, kui ka autoritelt, kes on alles jõudmas oma juttude trükis avaldamiseni.Juttudes leiab paljusid üldinimlikke teemasid: inimlik hoolivus hoiabelus; loodusest lugupidamine ka siis, kui inimene näib kõikvõimsajumalana;surematus võib olla samaaegselt nii hea kui halb; armastusvõib olla koletis või ka päästja. Juttudes saab jälgida inimkonnakonflikti elava planeediga, elada kaasa tuleviku programmeerimistele,kohtuda pensionärist stalkeriga, lugeja ette laotatakse ühe hundi nahaohtlik saladus ja veel palju muud.

Minu töö – see on minu jaoks kõik! Vähemalt nii mõtles noor andekas advokaat Frederica, kelle enesekindla ärinaise maski taga oli peidus sootuks teistsugune naine – uje, haavatav ja armastust ihalev. Kohtumine Damieniga pani aga tema enesekindluse kahtluse alla ning sundis seni kõigutamatuna tundunud väärtushinnangud üle vaatama. Tõepoolest, palju ei puudunud, et ohjeldamatu soov iseseisvus säilitada oleks saanud saatuslikuks armastuse, naise jaoks võib-olla ainukese tõelise väärtuse leidmisel.

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada. Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud! Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.