Книги, похожие на «Autor Fanny de Sivers, Koostaja Arne Hiob, Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I»

Maailm muutub ööpäevaringiga valgeks ja pimedaks, aastaringiga suveks ja talveks. Midagi sarnast toimub ka meis igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisi, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning veel palju muudki. Kui teame lugusid oma esivanematest, kui peame ja hoiame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel. See raamat on esivanemate ja oma looga sideme loomise põnev lugu, kus sugupuu koostamine algab iseendast.„Sugupuud võib vaadata ka ülevalt alla, nii et kõige keskel on puu ladvapung ehk mina ise. See on nagu paela punumine, kus esivanemad on meie eludesse põiminud omad lõngad – unistused ja soovid. Kui oskame ja suudame läbi iseenda ja lähedaste poolt kogutud lugude tunda end koosolevatena, võime tajuda, kuidas ürgvana tuul puhub meie poole nende unistuste ja palvete hingeõhku. Nii kuuldes ja tajudes suudame jätkata seda, mis neil pooleli jäi, ning tunda nende elude soojust ning toetust pidevalt enda seljataga.” – Autorid.

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Meie päevad on sageli täis närvilisust ja ebakindlust. Kardame eksida oma otsustes, sest sel võivad olla kurvad tagajärjed ja mõnikord ongi. Alati ei peagi meie eesmärgiks olema võit nõrkuste üle, vaid pigem soov õppida hoidma südamerahu kõikides olukordades, ka ebaõnnestumise ja kaotuse korral.Kuidas siis saada üle mure- ja hirmuhetkedest, mida meie elus nii sageli ette tuleb? Kuidas õppida usaldama Jumalat kogu südamest ja andma end täielikult Tema hoole alla? Just seda õpetab meile see lihtne, kuid sügavamõtteline raamat. Tuues näiteid igapäeva­elust, innustab autor meid lahendusi leidma Evangeeliumi abil. Kuna südamerahu on Jumala kingitus, siis peame seda ikka ja aina otsima, hoidma ning paluma. „Südamerahust – otsida ja hoida rahu“ on preester Jacques Philippe’i esimene raamat ning selle tiraaž on tänaseks ületanud Prantsusmaal 130 000 eksemplari piiri. Raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse.Jacques Philippe’i teosed kõnelevad palvest, sisemisest vabadusest ja südamerahust. Tema raamatuid on tõlgitud 24 keelde ning neid on müüdud üle miljoni eksemplari. Jacques Philippe’ist on saanud katoliikliku vaimsuse modernne klassik. Jacques Philippe sündis 21. märtsil 1947. aastal Prantsusmaal. Ta õppis matemaatikat ja tegeles sellega ka akadeemilisel tasandil. 1976. aastal puutus ta kokku Õndsakskiitmiste Ühendusega (Communauté des Béatitudes) ja pühendas end seejärel heebrea keele õpingutele ja kristluse juudi päritolu uurimisele. 1981. aastal alustas ta Roomas teoloogia ja kanoonilise õiguse õpinguid ja 1985. aastal ordineeriti ta preestriks. 1994. aastal pöördus Jacques Philippe tagasi Prantsusmaale.