Книги, похожие на «Autor Fanny de Sivers, Koostaja Arne Hiob, Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I»

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslasedräägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast jasuurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja,väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika vihapidajaga.Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autoridpeategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõelelähemal.Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõnaAnsipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tarturajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipivalitsuste ministrid.Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiividematerjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid.Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oliligipääs raskendatud.Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ningkirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljudelähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

„Just nii, härra seersant!“ (2014) on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino“, kuidas peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus.Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut.„Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea, aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova,“ kirjutab raamatu kohta Aleksei Mažajev InterMediast.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Vaimuliku kirjanduse klassikasse kuuluv teos „Vagu“ koondab 2002. aastal pühakuks kuulutatud Hispaania vaimuliku Josemaria Escrivá de Balagueri arutlusi inimlikest voorustest. Tema mõtted erinevatest kristliku elu alusväärtustest nagu suuremeelsus, julgus, alandlikkus jne on välja kasvanud tema pühendunud tööst nii erinevate inimeste kui ka iseenda hingeeluga.Josemaría Escrivá de Balaguer sündis 1902. aastal Barbastros Hispaanias. 1925. aastal ordineeriti ta preestriks ja 1928. aastal asutas ta katoliikliku organisatsiooni Opus Dei. Oma tegevuse ja kirjutistega on ta jätnud olulise jälje 20. sajandi Rooma-Katoliku kiriku ajalukku.„Vagu“ esimene väljaanne ilmus 1986. aastal. Sellest ajast peale on raamatut trükitud üle poole miljoni eksemplari paljudes erinevates keeltes. Varem on eesti keeles ilmunud Josemaria Escrivá de Balagueri raamatud „Tee“ (2000), jutlustekogud „ Jumala sõbrad“ (2014) ja „Kui Kristus on möödumas“ (2016) jt.