Книги, похожие на «Megan Whalen Turner, Attolia kuningas. Sari: "Kuninganna Varas", 3. osa»

Reet Kudu üheteistkümnes romaan annab läbilõike Eesti elust pärast taasiseseisvumist ning keskendub mitmele teravale päevaprobleemile. Eelkõige kiirustades läbiviidud omandireformile, mille käigus muudeti tuhanded inimesed sundüürnikeks, kes pidid oma kodud loovutama õigusjärgsetele omanikele ja otsima uut elupaika ning tööd võõrsil. Romaani lehekülgedel hargneb lugu Karlist ja Ellest, aga ka Kirlist ja tema tütrest Janest ning endistest pedagoogidest Annest ja Innast, kelle edaspidist elu tumestab ülekohtu vari. Romaani tegevus toimub lisaks Eestile ka mitmel pool Euroopas ning tegelaste galerii on põnevalt eripalgeline. Tublide tööinimeste kõrval kohtab siin ahneid ja moraalituid sahkerdajaid, kellest said ühtäkki uusrikkad – muidumiljonärid.

Juhus viib kokku Candice’i, tütarlapse kõrgemast ühiskonnakihist, ja andeka fotograafi Brandoni. Peigmehe poolt reedetud Candice otsustab äsjase pettumuse kiuste ja ka uudishimust ajendatuna vastastikusele sümpaatiale järele anda. Kuid kas võib neiu lubada endale tundeid inimese vastu, kellega tal ei saa olla tulevikku, on ainult kummaline ja vastuoluline olevik?

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.