Книги, похожие на «Evelin Kivimaa, Arvo Kukumägi. Alasti elu»

Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisikeärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale–, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesandetäitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule,vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane suüksuse pihta tule, püüdes teid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastegakülaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaidjulgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemiparandamist palumas käisid. Lahingutegevuses ei ole sa tõesti muresdemokraatia pärast selles riigis. Tulistades vaenlase suunas, on tähtsaim sinuenda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.* * *Martin Kukk on sündinud 1976. aastal Tapa linnas. Pärast keskkooli lõpetamistasus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust ta suunatiharidusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli,soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse.Major Martin Kukk on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja MaaväeStaabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil AfganistaniIslamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoniülem.

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.

Ajakirjanik Ene Hion on kogunud ja kirja pannud mälestused oma kolleegist, nüüdseks legendaarsest Valdo Pandist, keda võib pidada Eesti raadio- ja teleajaloo ikooniks, epohhiloovaks loominguliseks isiksuseks. Hion, keda sidus Pandiga paarikümneaastane koostöö raadios ja televisioonis, avab meile Valdo Pandi fenomeni läbi enda ja kolleegide mälestuste, tutvustades mehe tegemisi ja avades tema isikupära kujunemise telgitaguseid, andmata sealjuures liigseid hinnanguid ning kiskumata esile suhtedraamasid. Lugu suurmehest on kirja pandud niisama hoogsalt ja värvikalt, nagu oli ka Pandi enda mitmekülgne isiksus. Lugedes suurmehe tegudest oma aja valguses, vakatab muu maailm just samuti, nagu omal ajal vakatas Pandi teleülekannete ajaks ülejäänud elu terves Eestis. Igale ajakirjanikule on aga käesolev teos lausa kohustuslik kirjandus, sest äratundmist ja õpetlikku jagub nende kaante vahel küllaga.Eriti huvitavaks teevad raamatu katked Valdo Pandi enda tekstidest ja märkmetest, mida pole kunagi varem trükis avaldatud. Ühtlasi on see esimene teos, millest leiame Valdo Pandi loomingu ülevaate.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.