Книги, похожие на «Evelin Kivimaa, Arvo Kukumägi. Alasti elu»

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.