Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastust ei saa varjata»

Päikesel tormab ja paksu lumme mattunud Kiruna kohal sähvivadvirmalised. Vabakoguduse vastvalminud uhke kiriku põrandalt leitakse jõhkraltmõrvatuna koguduse vaimne juht Viktor Strandgård. Aastaid tagasi Kirunastlahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötav Rebecka Martinsson saabootamatu telefonikõne. Mõrvaohvri õde Sanna palub kunagist sõbrannat appi.Sanna kardab oma lastest ilma jääda, sest politsei kahtlustavat teda mõrvas.Vastu tahtmist sõidabki Rebecka oma lapsepõlvelinna. Koju tagasi pöördumineon tema jaoks kõike muud kui lihtne, sest lisaks omaenda minevikule hakkavadteda jälitama vägivaldsed tumedad jõud, kes tahavad tema suu sulgeda.Åsa Larssoni debüütromaan „Päikesetorm“ on suurepäraselt kirjutatudpõnevusromaan usust, fanatismist ja vägivallast, samuti ematunnetest jainimsuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma ning jurist Rebecka Martinssonigakohtub lugeja ka Åsa Larssoni järgmistes põnevusromaanides.

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia(„Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – eesti keeles 2014, ning„Surma ravim” – eesti keeles 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastatvarem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint.Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmasviirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõigehullem ootab ees.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Suurbritanniast pärit lavakunstiõpilane Claire elab New Yorgis tööloata ja haarab kinni ainsast käeulatuses olevast teenimisvõimalusest, etendades hotellide baarides kergemeelseid näitsikuid, et aidata ühel lahutusadvokaatide firmal truudusetuid abielumehi vahele võtta.Kui üks tema sihtmärk muutub mõrvajuurdluse objektiks, palub politsei Claire’ilt, et too kasutaks oma näitlemisoskusi kahtlusaluselt ülestunnistuse väljameelitamiseks. Aga Claire’il on kahtlusi selle osa suhtes, mida teda tahetakse mängima panna. Kui Baudelaire’i surmahõngulise luule uurimisele pühendunud kirjandusteadlane Patrick Fogler on tõesti mõrtsukas… Või on ta hoopiski kõige korralikum abielumees, keda Claire on kunagi kohanud? Ja kas selles lavastuses on peidus veel midagi peale selle, mida temale on räägitud?Ja siis taipab Claire, et ta on võtnud vastu kõige ohtlikuma rolli oma elus. Enam ei ole selge, kas tema jahib tapjat või jahib ülimalt rafineeritud sadist teda ennast …Et kahtlusaluse haigeid erootilisi kihusid täpsemini paika panna, ühineb Claire põrandaaluse BDSM-netikogukonnaga ja käib piitsutamiskeldrites. Aga see kõik on lapsemäng võrreldes baudelaire’likul dekadentsimaastikul aset leidvate tõeliste roimadega.