Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse dünastia»

Eduard Bornhöhe 1896. aastal avaldatud novell.

Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm.Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“