Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse dünastia»

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab?Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest.Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.

Inimene on loodud paaris elama. Ainult kahekesi koos on võimalikelust täiuslikku rõõmu tunda. Kuidas paarid tekivad, mismoodi kellegipaariselu on alguse saanud või millised probleemid neid vaevavad, seda teavadvaid asjaosalised ise. Ent seda, kui kaua kellegi paariselu kestab ja millalvõi kuidas lõpeb, ei tea ette mitte keegi. Altari ees antud abielutõotusesöeldakse: kuni surm meid lahutab. Aga tegelikult? Vita brevis est, elu on lühike, ütlesid juba vanad roomlased, ja seehoiatusena kõlav fraas kehtib tänapäevani. Üks paarilistest lahkubesimesena, aga mis saab tollest, kes jääb?See raamat räägib kuuest väga erinevast inimesest – kolmest paarist, kelleligaühel on oma lugu ja kes kõik on omavahel üht- või teistviisi seotud.

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!