Книги, похожие на «Auður Ava Ólafsdóttir, Arm»

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine.Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.

"Kui sa minda ei armasta, ära mine ära" on Mart Kivastiku kuues raamat ja teine novellikogu. Selles on üheksa lugu, mis räägivad hobustest, inimestest, armastusest, koertest ja surmast – osad lõbusamalt osad kurvemalt. Nii sobivad nad kõik kenasti niminovelli pealkirja alla, mis esialgu võib tunduda arusaamatu, kuid pärast raamatu lugemist enam mitte."Morn" on pälvinud Tuglase novelliauhinna, «Hinged lähevad» Vilde-nimelise kirjanduspreemia.

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.