Книги, похожие на «Auður Ava Ólafsdóttir, Arm»

Rootsi parima põnevuskirjaniku Emelie Scheppi uus romaan!
Ühel soojal suvepäeval helistab kuueaastane poiss oma isale. Kabuhirmul olles räägib ta, et keegi on tunginud nende koju Norrköpingis, et võõras on ema põrandale pikali löönud. Pärast seda kaob poiss jäljetult.
Prokurör Jana Berzelius juhib selle keerulise juhtumi uurimist. Koos kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderiga püüab ta välja uurida kadumise tagamaid. Ja mida lähemale tõele nad jõuavad, seda isiklikumaks muutub uurimine Jana jaoks. Ta mõistab, et poisi leidmisega on kiire, väga kiire.
Samal ajal nõuab halastamatu Danilo Peña, et Jana teda arestimajas külastaks. Kui Jana lõpuks temaga kokku saama soostub, heidetakse ta jubedasse võitlusesse elu ja surma peale, kus mängu pannakse kõik ja kõik on ohus.
„Oma isa poeg“ on neljas raamat Emelie Scheppi Jana Berzeliuse sarjast. Sarjast on lühikese ajaga saanud rahvusvaheline menuk, mida tänaseks on müüdud 30 riiki. Emelie Schepp on nimetatud Rootsis aasta krimikirjanikuks 2016, 2017, 2018.

On jõuluaeg. Vana mees sõidab autoga üle mägede. Korraga märkab ta midagi pimeduses ja jõuab hädavaevu pidurdada. Tema ees lumesajus seisab väike poiss, huuled külmast sinised ja peas metskitsesarved. Neliteist aastat hiljem leitakse sealt lähedalt mägijärvest surnud tütarlaps, kel on seljas baleriinikostüüm. Järvekaldal seisab kolmjalal fotoaparaat. Kaldataimede vahel on leht lasteraamatust „Vennad Lõvisüdamed”.Mia Krügerit vaevab endiselt kaksikõe surm. Holger Munch on pikalt puhkusel viibinud, et hoolitseda tütre eest. Ühiselt asuvad nad uurima seda kummalist ja keerukat juhtumit ja loodavad selle peagi lahendada. Aga võta näpust! Neil pole aimugi, mis neid ees ootab.SAMUEL BJØRK on norra kirjaniku Frode Sander Øieni pseudonüüm. Tema kaks eelmist kriminaalromaani „Ma reisin üksinda” ja „Öökull” on rahvusvahelised menukid ning tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…