Книги, похожие на «Monika Rahuoja-Vidman, Ära kriimusta end vastu unistusi»

Juba kahekümne kaheksa aastaselt on Alicia üks juhtivamaid restoranikriitikuid New Yorgis. Ta kirjutab ka raamatuid ja pole ilma jäänud meeste tähelepanust. Kuid naise süda ei taha oma ainukest otsides kuidagi rahuneda. Prantslasest kokk Jean ei sobi esmapilgul Aliciaga üldse. Peale selle on mehel saladus, mis ei lase neil koos olla. Aga kui Alicia on endale mingi eesmärgi seadnud, ei ole võimalik teda peatada. Ta läheb lõpuni välja, et Jeani aidata ja mees õnnelikuks teha. Ainult kas ta ka ise õnne leiab?

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.

Taani kuninga eri meelt vasallide vahel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörisena üle Eestimaa hertsogkonna, jättes maha suitsevad ahervaremed ja koletu hulga tapetuid. Mässutuli süttib peagi ka Lääne- ja Saaremaal.Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele, kus nad ordulinnustest varju otsides pajatavad õõvastavaid lugusid mässajate hirmutegudest. Orduvennad oleks seda just nagu oodanud. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ettesattuvaid talupoegade salku maha nottides ratsutab ordumeister otse Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Raehärrad ja Toompeale varjunud Taani kuninga vasallid paluvad ordult kaitset, mida ordumeister armulikult ka lubab.Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saaremaa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks. Pöide tapatalgute järgne joovastus muutub peagi ebakindluseks tuleviku ees, niigi hapravõitu üksmeelt õõnestab aga Pöide kihlakunna mõjukate suguvõsade omavaheline rivaalitsemine.Vääramatu tormina silmapiiril varitsev sõda paneb proovile inimeste meelekindluse, omavahelised suhted ja nii mõnigi, keda me arvasime läbi ja lõhki tundvat, osutub hoopistükkis kellekski teiseks.

Juhus viib kokku Candice’i, tütarlapse kõrgemast ühiskonnakihist, ja andeka fotograafi Brandoni. Peigmehe poolt reedetud Candice otsustab äsjase pettumuse kiuste ja ka uudishimust ajendatuna vastastikusele sümpaatiale järele anda. Kuid kas võib neiu lubada endale tundeid inimese vastu, kellega tal ei saa olla tulevikku, on ainult kummaline ja vastuoluline olevik?

Vene klassiku Aleksandr Puškini romaan «Valmistuda lahingu vastu,» ütles Dubrovski ning röövlite hulgas tekkis kahin, ja jälle jäi kõik vait. Siis kuuldi lähenevate meeste hääli, relvad välgatasid puude vahel, umbes sada viiskümmend sõdurit tulid metsast välja ja tormasid karjudes valli poole. Dubrovski läitis süütenööri, lask oli tabav: kuul rebis ühel sõduril pea otsast ja haavas kahte. Sõdurite hulgas tekkis segadus, kuid ohvitser tormas edasi, sõdurid järgnesid talle ja jõudsid juba kraavi; röövlid andsid neile püssidest ning püstolitest tuld ja hakkasid kirvestega kaitsma valli, millele ronisid raevunud sõdurid, jättes kraavipõhja maha paarkümmend haavatud kaaslast. Algas käsitsivõitlus; sõdurid olid juba vallil, röövlid lõid taganema, kuid siis pöördus Dubrovski ohvitseri poole, tõstis püstoli tema rinna kohale ja tulistas, ohvitser langes selili maha, mõned sõdurid tõstsid ta kätele ja ruttasid teda metsa ära viima, teised aga, kaotanud oma pealiku, jäid peatuma. Julgust kogunud röövlid kasutasid seda kõhklusesilmapilku, nad murdsid sõdurite jõu ja tõrjusid nad tagasi kraavi, piirajad hakkasid põgenema, röövlid tormasid neile kisades järele. Võit oli käes. Pidades vaenlast täiesti segilööduks, peatas Dubrovski oma mehed ja tõmbus tagasi kindlusse, käskides ära tuua haavatud, kahekordistada valvet ning ära keelates kindlusest lahkumise.