Книги, похожие на «Tiit Lääne, Ants Antson»

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

Fred Kudu oli legendaarne kergejõustikutreener, kellel olid suured teened kergejõustiku mitmevõistluse arendamisel Eestis. Tema paremate õpilaste hulka kuulusid 1964. aasta Tokyo olümpiamängude hõbemedaliomanik Rein Aun, legendaarne Heino Lipp, Euroopa juunioride meister Valter Külvet, Euroopa meister Linda Ojastu ja paljud teised.Ta oli pikka aega ka NSVL koondise mitmevõistluse vanemtreener ning Müncheni olümpiamängudel võitsid tema hoolealused Nikolai Avilov ja Leonid Litvinenko kuld- ja hõbemedali.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat