Книги, похожие на «Alan Adojaan, On nagu pole»

Tänapäeva krimikirjanduse tegelaskujude üks kuulsamaid esindajaid, Briti-Ameerika kirjamehe Lee Childi 24 romaani peakangelane Jack Reacher on üksildane sõdalane, kellel pole autot, krediitkaarti, telefoni ega omaenda relva. Reacheril ei ole lähedasi ega kodu. Tal puuduvad püsikaaslased. Kuid see-eest on tal olemas vääramatu õiglustunne, millest ta elus juhindubki.Jack Reacher on meie aja rändrüütel, kes kaitseb nõrku ja karistab kurje, keda aga on paraku palju ja kes on relvastatud. Seetõttu satub Reacher tihtipeale väga keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, millest ta tuleb võitjana välja üksnes tänu oma ülimalt terasele mõistusele, rikkalikele elukogemustele, eksimatule vaistule ja karastunud keha sitkusele.Seekord on Reacheri vastaseks tervet maanurka kümneid aastaid hirmu all hoidnud ahnus, ülbus ja jõhkrus, taustaks uskumatult julmaks ja verejanuliseks väärastunud sugukihu.

Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!