Книги, похожие на «Alan Adojaan, On nagu pole»

20.45. Muidugi on tõsi, et olen palju kordi kujutlenud, kuidas lähen ultraheliuuringule koos Markiga ja kuidas Danieliga – aga ometi mitte mõlemaga korraga. Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk? 19.00. Jääb mulje, nagu oleks nende kehastuses tegu ühe täiusliku mehe kahe poolega, kes üritavad terve elu teineteist üle trumbata. Ja nüüd etendab see komplekt oma näitemängu edasi mu kõhus. Juba tuntud headuses humoorikas ja liigutavas loos, mis räägib lapseootuspaanikast ja emadusõndsusest, aga ka seltskondlikust, töisest, tehnoloogilisest, kulinaarsest ja sünnituspabinaga koos käivast kaosest, on Bridget Jones – globaalne nähtus ja kogu maailma kõige armastatum üksiklane – tagasi, kõht ees. HELEN FIELDING on kirjutanud Bridget Jonesist raamatud „Bridget Jonesi päevik“, „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ja „Bridget Jones: poisi järele hull“. Üksiti kuulus ta ka nende raamatute põhjal valminud filmide stsenaristide hulka. „Bridget Jonesi beebi: päevikud“ on tema kuues romaan. Tal on kaks last ning ta elab vaheldumisi Londonis ja Los Angeleses. „Helen Fielding on humoorikamaid briti autoreid ja koomiline Bridget Jones on geniaalne tegelaskuju.“ – Nick Hornby „Säravalt humoorikad lood!“ – Salman Rushdie

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Raamatu peategelane on särtsuvat uudishimu täis Hiiumaa tüdruk Liisa, kes tuleb läinud sajandi algul saarelt mandrile Tallinna ja asub tööle tehnikakaupluses. Liisa osutub osavaks müügiagendiks ja muidu ka väga tubliks ning tehniliselt taibukaks abiliseks, seega pole ime, et temast saab Telefunkeni firma esindaja Eestis.Pärast Nõukogude vägede saabumist saadetakse Liisa asumisele, kus sureb tema poeg. Liisa ise pääseb tagasi Eestisse ja abiellub NKVD kapteniga, et saada puhtad paberid oma kunagisele kallimale Tambetile, kes on end pärast sõda võimude eest varjanud ja on ellujäämise huvides sunnitud abielluma Liisa õe Hildaga.Seesama NKVD kapten aitab vajalikul hetkel teha nii, et Tambeti ja Hilda poeg saaks Nõukogude Liidust põgeneda ega satuks sõjaväekohuslasena Afganistani.Tugevad karakterid, hoogne süžeearendus, taustaks nii igapäevaelu kui ka ajaloolised keerdkäigud – „Uudiseid Nebošovost” on värvikas panoraam, mis hõlmab 80 aastat meie lähiminevikust (1921–2000).