Книги, похожие на «Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames»

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.tõlkija Ants Pihlak448 lk

On sündmusi millest Eesti ajalugu vaikib, aga selles raamatus kirjutatakse. «Karvaste pehmete kaantega raamat on ohumärk. “Eesti intiimne saladus” on aga välisele glamuurile ja pehmole vaatama tubli tükk, mis räägib kahest põhilisest asjast, need on eestlaste ülemvõim läbi ajaloo ja seksist … selle teadmise ja rahvusliku uhkusega võime me südamerahus edasi elada, oleme ikka globaalselt päris kõvad. Ja kui me hetkel polegi väärt muud kui kreeklaste saapapaelu siduma, siis meie naised on ikkagi absoluutne tipptase» (:)kivisildnik Eesti Ekspressis

25 aastat tagasi, 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, millest aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust. Radioaktiivse pilvena kandus see üle Valgevene, Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade. Eesti jäi küll saastepilvest märkimisväärselt puutumata, kuid õnnetus tabas meie kodusid teisel moel: 1986.–1989. saadeti Eestist Tšernobõli katastroofipiirkonda ligemale 5000 meest. Mälestusteraamatus meenutavad kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud seda aega oma elus, mille järel polnud enam miski endine.

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk