Книги, похожие на «Annie Saumont, Aeg elada ja teisi jutte»

Kui endine uurija Sam Berger silmad lahti teeb, ei ole tal aimugi, kus ta viibib. Ta leiab end üleni valgest märkideta maailmast. Aga siis ilmub tema kõrvale endine kaitsepolitseinik Molly Blom ja Bergerile saab selgeks, et nad on jooksus õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust.Põhja-Rootsi inimtühjal sisemaal redutav detektiivipaar saab ootamatu ülesande, mis meenutab Sam Bergerile üht ebameeldivat juhtumit minevikust. Kas tookord mõisteti mõrvas süüdi ikka tõeline süüdlane? Pealtnäha lihtne ülesanne vestelda ühe hüsteerilise vandenõuteoreetikuga võtab ehmatavalt tõsise ja isikliku pöörde.Arne Dahli menuka põneviku „Piirimaa” järg „Sisemaa” on närvekõditav retk pimeduse jääkülma südamesse.„Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Elamus on suurepärane.”Jaan Martinson Arne Dahli põnevikust „Piirimaa”Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud „Piirimaa” ja kuus teost raamatusarjas „Mirabilia”.

„See särav debüütromaan segab meisterlikult kokku ulme, poliitilise põneviku ja apokalüptilise kirjanduse elemente. Kõrgeima järgu neelamismaterjal.” – Kirkus Reviews„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone, jutustatud intervjuude, päevikulõikude, üleskirjutuste ja uudislugude teravas rütmis, põnevusromaan, millele annab hoogu tõeotsing ja püüd valitseda jõudu, mis vapustab kogu maad.Tüdruk, kelle nimi on Rose, sõidab oma uue jalgrattaga Lõuna-Dakotas Deadwoodis kodu lähedal ringi, kui kukub järsku maa sisse. Ta ärkab üles neljakandilise augu põhjas, mille seintel hiilgavad keerukad graveeringud. Aga teda päästma tulnud tuletõrjujad näevad auku vaadates midagi veel kummalisemat: väike tüdruk lamab hiiglasuure metallist käe peopesas.Seitseteist aastat hiljem on veidra artefakti mõistatus endiselt lahendamata, objekti päritolu, ehitajad ja otstarve teadmata. Radiosüsinikumeetod annab uskumatu tulemuse; sõjaväelisi raporteid tsenseeritakse; teooriaid tekib ja kaob.Mõned aga ei suuda kuidagi vastuste otsimisest loobuda.Rose Franklin on nüüd kõrgelt haritud füüsik, kes juhib ülisalajast meeskonda, et käe koodi lahti murda. Teda ja tema kolleege intervjueerib keegi nimetu ülekuulaja, kelle võim ja haldusala on niisama mõistatuslikud nagu too muistis, mida nad otsivad. Selge on ainult see, et Rose ja tema kaasmaalased on ajaloo kõige hämmastavama avastuse lävel ja kohe-kohe teada saamas, mida see inimkonna jaoks kaasa toob. Aga kui mõistatuse tükid lõpuks kokku pannakse, kas on siis tulemuseks igavese rahu tööriist või massihävitusrelv?„Magavate hiiglaste” filmiõigused on müüdud Sonyle. David Koepp („Juura ajastu park”, „Ämblikmees”, „Võimatu missioon”) kirjutab stsenaariumi. Josh Bratman ja Matt Tolmach on produtsendid.„„Marslast” ja „Z maailmasõda” meenutav romaan „Magavad hiiglased” on särav vandenõusaaga, mis sihib tähtede poole (ja maandub nende hulgas).” – Pierce Brown, New York Timesi menuki „Punase tõus” autor.Sylvain Neuvel langes viieteistkümneaastasena keskkoolist välja. Aegade jooksul on ta olnud ajakirjanik, töötanud mullasaasteärastajana, müünud Californias jäätist ja kaubareisijana Kanadas mööblit. Ta sai Chicago ülikoolist lingvistikadoktori kraadi. Ta õpetas Indias lingvistikat ja töötas Montréalis tarkvarainsenerina. Ühtlasi on ta sertifitseeritud tõlkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on mõningane nõrkus halloween’i vastu. Ta armastab üle kõige mänguasju; tema elukaaslane üritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekääne märulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi).

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?