Книги, похожие на «Annie Saumont, Aeg elada ja teisi jutte»

„Minu võitluse” 4. raamat „Tants pimeduses” räägib kaheksateistaastasest Karl Ovest, kes igatseb pärast gümnaasiumi lõppu vabadust ja unistab läbilöögist kirjanikuna. Oma unistuse rahastamiseks siirdub ta Põhja-Norra saarele õpetajaks. Väikese kaluriküla ainsal teejupil pika musta mantli ja musta baretiga patseerides äratab ta tähelepanu. Ehkki Karl Ove vastassoos huvi äratab, on tema armuelu komplitseeritud. Teda purevad hirmud ja kahtlused, mis vahelduvad kõrgi üleolekuga. Elule annavad vürtsi joomapeod kaluritega, mis ei säästa teda alandustest.Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Meestuleb reklaamipausi ajal elutuppa ja küsib:„Mis viga, kallis?“ Naine vastab häbenedes: „Ei midagi, kallis, seep läks silma.“Loodan, et see seep hakkab silma.– – - – -Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsate filmide vahele. Tavalised olid nn seebiooperid, kus keegi ei saanud enne lõppu aru, kes on kelle isa, ema, laps; vanavanematest rääkimata.Sekka ikka paksult armastust.– – - – -Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek,ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv…

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.