Книги, похожие на «Eia Uus, Aasta Pariisis»

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk. Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine. NB! Lisatud on pildialbum ja epiloog.

Jah, teil on õigus! Ma olen moekunstnik, kuid käesolev raamat ei räägi moest. Kui, siis ainult natuke. Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Mis saaks olla parem kui olla teel oma elu-unistuse poole? Elades samal ajal maailma kõige inspireerivamas ja loomingulisemas linnas, mille suuri ja väikseid argiimesid siin ka teiega jagan.

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu. Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Marje Aksli ei teadnud Moldovast õieti mitte midagi peale paari stereotüübi,kui selgus, et peab oma abikaasa töö tõttu sinna riiki kolima. „Umbusklikult põrnitsen Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga, meenutab ta. „Juba see serv ei meeldi mulle – räägitakse, et keegi on maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tahh! tüki Rumeenia küljest. Kuidas Marje leidis, et Moldova on omamoodi võluv ja armastust väärt, ja kuidas ta ise tõi Moldovasse netilehekülje pealkirjaga Armastus – sellest raamat räägibki. Ja muidugi ka igasugustest eriskummalistest seikadest naabrite, turumüüjate, ametnike, poliitikute ja teistega.