Книги, похожие на «Eia Uus, Aasta Pariisis»

„Küprose kibedad sidrunid” on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953–1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad.„Küprose kibedad sidrunid” on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.LAWRENCE DURRELL on 20. sajandi esimese poole tuntumaid inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat „Justine”, teine raamat „Balthazar” ilmub sügisel. Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. „Küprose kibedad sidrunid” on esimene teos sarjast „Saareraamat”.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.