Книги, похожие на «Yuval Noah Harari, Homo Deus. Homse lühiajalugu»

TAVALISED MEHED. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine PoolasChristopher R. Browningi tuntuim, klassikaliseks teoseks kujunenud „Tavalised mehed“ (1992, täiendatud 1998), on uurimus ühe reservpolitseipataljoni osalemisest Poola juutide hävitamises. Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised keskealised mehed. Kuidas võisid neist siiski saada massimõrvade kuulekad täideviijad? 1960. aastail kirja pandud tunnistuste põhjal rekonstrueerib autor nende igapäevaelu ja kujunemise kalestunud mõrvariteks. Mõtlemisainet pakkuv lugemine, eriti kuna kõik need psühholoogilised tegurid, mis võivad viia sellise inimese kujunemiseni, toimivad ka nüüdismaailmas.Christopher R. Browning (1944) on pikaaegne Vaikse Ookeani Luterliku Ülikooli ajaloo professor ja Chapel Hilli Põhja-Carolina Ülikooli emeriitprofessor. Ta on pälvinud arvukalt tunnustusi oma mõjukate uurimuste eest, sealhulgas kolmel korral Ameerika riikliku juudiraamatu auhinna holokausti kategoorias.

XII–XIV sajandil vallutasid Rootsi ja Taani kuningad käsikäes Saksa Orduga endale Rooma paavsti heakskiidul Läänemere idakaldal uusi alasid. Ometi teab Eesti lugeja nende sõjakäikude sündmustikust vähem kui Vahemere maade ristisõdadest. Põhja-Euroopas sõdinud ristirüütlite vallutusretked olid aga märksa edukamad. Kõik need uued nähtused ja institutsioonid vallutatud aladel, mis seostuvad Lääne-Euroopa keskajaga – linnad, kirikud, tsunftid, linnused, mõisad, feodaalne seadusandlus ja katoliiklus –, on sündinud just nende sõdade tagajärjel.

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame? Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral… Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas? kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?

Raamatusse on kokku kogutud 50 olulist kõne ja teksti, mis annavad ülevaate eesti ajaloost ja eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest viimase kahesaja aasta jooksul. Kõnede valikul on autor silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Et lugejale avaneks võimalikult mitmekesine pilt, on kogumiku kaasatud haritlaste, poliitikute, EKP juhtide, dissidentide jt kõnesid-kirjutisi. Lagle Parek: “Soovitan seda raamatut lihtsalt osta, mitte ainult lugeda, sellepärast et see võiks olla riiulil ja kui sul vahel on vaja ennast mingisse aega paigutada siis kõnede kaudu on väga hea , see on selline raamat mis võib olla, või võib olla õige on öelda, peab olema.“

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.