Книги, похожие на «Winston Graham, Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat»

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

"Hiljuti meie seast lahkunud Iisraeli ühe tähelepanuväärseima kirjaniku Amos Ozi viimaseks jäänud romaani „Juudas” tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaiga Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Shmuel Ash, kelle täiskasvanuks sirgumise teekonna keskseks teemaks kujuneb küsimus reetmisetähendusest. Kolides elama vana vaidlushimulise mehe süngesse elamisse, armub noor mees samas majalavasse salapärasesse 40ndates eluaastates naisesse. Ühes sellega hakkab talle aga huvi pakkuma ka naisekadunud isa, mees, keda peeti Iisraeli reeturiks. Amos Oz uurib reetmise tähendust Juuda loosse süüvides. Ta teeb seda mõista soovides, kuristikke ületadas.Joon, mis on omane kogu tema loomingule. Jeruusalemmas sündinud Amoz Oz (1939–2018) õppis ülikoolis filosoofiat ja kirjandusteadust ning töötas hiljem kirjandusprofessorina. Viljaka autorina jõudis ta avaldada 20 ilukirjanduslikku teost, lisaks esseekogumikke. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Oz oli Iisraeli-Palestiina konflikti kahe riigi lahenduse silmapaistev toetaja, keda paljud seetõttu reeturiks nimetasid. Kirjaniku vastas, et kannab seda tiitlit auga. Eesti keeles on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes romaanid „Ära ütle, et öö” (Kupar, 1997), „Sumchi” (Kupar, 2000) ja „Minu Michael” (Tänapäev, 2013)."

Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta, ent veresaun 16.sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.