Книги, похожие на «Laura Owen, Winnie ja Wilbur. Ettevaatust, nõid!»

Elas kord mölder, kes pärandas oma kolmele pojale veski, eesli ja kassi. Peagi jagati vara ära. Vanim sai endale veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.Kõige noorem vend ahastas: „Mu vanemad vennad saavad koostööd tehes lihtsalt elatist teenida, kuid mulle jäi toita vaid see õnnetu kass.“Oma isanda juttu kuulnud kass ütles tõsisel häälel: „Ära muretse. Anna mulle kott ja lase mulle saapad teha, et saaksin lipata läbi muda ja põõsaste, ning sa näed, et sinu osa pärandusest ei olegi nii halb, kui sa arvad.“

Jaak Juske, kelle raamatud Tallinna ja Tartu unustatud lugudest on köitnud paljusid täisvasvanuid, on kirja pannud meie lähiajaloo laste jaoks arusaadavas ja põnevas võtmes.Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist? Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on?Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel. Aga miljon miksi, mis lastel muidu täiskasvanute jutu kõrvalt kuulates tekivad, saavad vastuse.Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt.

Jaak Juske kolmas lastele mõeldud ajalooraamat viib muinasjutulisse printsesside ja rüütlite, kuningate ja kuningannade maailma.Aga tegemist ei ole kaugete rahvaste muinasjuttudega – need lood, mis Jaak Juske jutustab, on Eesti päris oma lood. Ja jube põnevad.Eestil pole küll kuningat ega kuningannat, printsessidest-printsidest rääkimata, kuid see ei tähenda, et nad ammustel aegadel ei oleks tähtsate kaubateede ristumiskohas asuvat Eestimaad endale tahtnud ja siia isegi endale losse ehitanud. 700 aastat olid siinmail tegelikeks peremeesteks enamasti saksa päritolu mõisnikud, kuigi samal ajal kuulus meie maa järgemööda Saksa, Taani, Poola ja Rootsi kuningatele ja Vene tsaaridele. Mitmed neist on ka ise Eestimaa pinnal käinud. Eestis on isegi üks linn jõudnud olla kuningriigi pealinn – kõik, kes Põltsamaale sattuvad, võiks proovida mõelda sellele, milline oli elu selles väikelinnas ligi 450 aasta eest, kui Põltsamaa oli Liivimaa kuningriigi pealinn.Jaak Juske haaravad lood äratavad ellu veel mitmed otsekui muinasjuturaamatutest või seiklusjuttudest pärit seigad Eesti põnevast ajaloost.

Harri pilgutas Joonasele silma, torkas rätiku sees heeringa taskusse ja tegi kööki asja. Isa pani parajasti kohvimasinasse pulbrit, nii õnnestus Harril heeringas külmkappi sokutada. Ta läks tuppa tagasi ja näitas Joonasele rahulolevalt ülestõstetud pöialt. Nad hakkasid kiiruga koolikotte pakkima, kui äkki kostis köögist Ingeri hele naer. Poisid jooksid uudishimulikult kohale, kuid jäid uksel kohmetult seisma. Köögilaual rätiku peal vedeles tuttav heeringas, mida Inger, isa ja ema sõnatult tunnistasid. Inger oli hakanud kapist vorsti otsima ja avatanud sealt oma suureks üllatuseks ema uue siidisalli. Ema ahmis õhku. «Kes… kes… kes selle lollusega hakkama sai?» «Mis seal ikka pikalt arvata,» tunnistas Harri alistunult. «Eks ikka sinu vanem poeg nagu alati.» «Aga miks ometi?» oli ema nõutu. «Ma olen juba ammu igasuguste poiste tempudega harjunud, aga sellest ei saa ma tõesti aru, miks oli vaja heeringas pakkida minu teatrisalli sisse? On sinuga ikka kõik korras?» Selle peale ei osanud Harri midagi kosta. Ta ei saanud ju rääkida, kuidas asjalood tegelikult olid.

Elas kord mees, kellel oli nooruke tütar. Tüdruk oli üks lahkemaid ja armsamaid inimesi, kes ilmas elanud. Hea iseloomu oli ta pärinud oma emalt, kellest südamlikumat inimest olnuks raske leida.Mees soovis, et tema tütrel oleks ka ema, ja otsustas abielluda. Kahjuks valis ta oma teiseks abikaasaks kõige uhkema ja upsakama naise, keda eales nähtud. Naisel oli ka kaks tütart, kes olid kõiges täpselt ema moodi.