Книги, похожие на «William Boyd, Sulnis hellitus»

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised.Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal.Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.Tõlkinud Liivia Anion352 lk

Pariis, 1919: Coco Chanelil on edukalt loonud oma moefirma ja teel tuntuse poole Euroopa kõrgseltskonnas. Kuid kui tema väljavalitu Boy Capel autoõnnetuses surma saab, kaotab naine otsekui põhjuse elada. Ootamatu kohtumine Vene Balleti impressaarioga, tsarinna taskurätt ja selle müstiline aroom annab aga Coco elule uue eesmärgi – ta tahab taasluua selle vaimustava lõhna, tõelise armastuse parfüümi.Oma otsingutel kohtub ta karismaatilise Dimitri Romanovi, geniaalse helilooja Igor Stravinski, inspireeriva kunstniku Pablo Picasso ja paljude teiste oma aja suurkujudega, kelle kõigi armastusest leiab ta omal moel sel teekonnal inspiratsiooni.See on ehk maailma kuulsaima parfüümi Chanel No 5 sünnilugu.

Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida.Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu.Toomas Kümmel

Mitte keegi ei ole sündinud juht ja eriüksuse väljaõpe ei ole mingi lapsemäng. Eliitvägedesse pääsemise armututel valikkatsetel ellujäämiseks tuleb olla vintske, agressiivne, ülimalt tähelepanelik ja distsiplineeritud – kõik need on omadused, mis iseloomustavad parimaid juhte.Pärast 13-aastast sõjaväeteenistust ning nelja aastat Ühendkuningriigi eriüksuses Special Boat Service (SBS) on Ant Middleton musternäide sellest, mida on vaja hiilgavate saavutusteni jõudmiseks.Selles paeluvas, põnevusrohkes ja avameelses biograafias kõneleb Ant oma elu kõrghetkedest ja valusatest madalseisudest – erivägede valikkatsetest läbisaamise joovastusest kuni isa enneaegse surmaga toimetuleku, vanglasse sattumise ja sõjaväest lahkumiseni. Need on tema väärtuslikud õppetunnid, millest on kõigil midagi õppida.Ant Middleton on Briti televisiooni Channel 4 hittsaate „SAS: võidab see, kes julgeb” esinumber. Karjääri jooksul on ta teeninud Ühendkuningriigi eriüksuses, merejalaväes ja langevarjurite 9. eskaadri kuninglikus insenerikorpuses.„Eriüksused otsivad oma ridadesse inimesi, kes suudavad päevast päeva võtta seda ametina, ega lase sel ennast hävitada. Selline olin minagi. Sellised inimesed ei sünni niisuguseks. Neid tehakse.“ ANT MIDDLETON

Värvikas ja humoorikas tagasivaade nõukaaega, kus poeletid olid tühjad, valitses defitsiit ja talongimajandus. Vana Tallinna liköör oli „kõva valuuta“ ja vajalikke asju tuli hankida tutvuste kaudu. Sel ajal oli hinnatud ametimees varustaja, kes kasvõi läbi tule ja vee kõik tööks vajalikud materjalid kohale pidi toimetama. Elukogenud varustaja muhedad memuaarid varustamise „peenest kunstist“ ja nõukaaja groteskidest.