Книги, похожие на «Richard Janno, Vutimehed»

Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:1. Ma olen koomas.2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.3. Mõnikord ma valetan.Amber ärkab haiglas. Ta ei saa liikuda. Ta ei saa rääkida. Ta ei saa avada silmi. Ta kuuleb kõiki inimesi enda ümber, ent neil pole sellest aimugi. Amber ei mäleta, mis juhtus, kuid kahtlustab, et tema abikaasa on asjaga kuidagi seotud. Vaheldumisi naise halvatud oleviku, õnnetuse-eelse nädala ning kahekümne aasta taguste lapsepõlvepäevikute kaudu küsib see kaasahaarav psühholoogiline põnevik: kas miski saab tõesti olla vale, kui usud, et see on tõsi?Alice Feeney on kirjanik ja ajakirjanik. Ta töötas kuusteist aastat BBC-s, kus pidas uudistetoimetaja, kunsti- ja elamussaadete ning „Kella üheste uudiste“ produtsendi ametit. Ta on Faberi Akadeemia 2016. aasta kursuse lõpetanu. Ta on elanud Londonis ja Sidneys ning rajanud nüüd kodu Surrey maakohas, kus elab koos abikaasa ja koeraga.„Mõnikord ma valetan“ on tema debüütpõnevik, mida on välja antud rohkem kui 15 keeles.

Peeter Sauteri esimene raamat vahendab elupildikesi ja -fragmente kirjutaja mõttekujutusliku põlvkonnakaaslase silmade läbi. Aeg – 80ndate keskpaik. Tegelased – need, kes sündinud 60ndatel.

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro.[…]Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.„Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.„Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaal­politseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaal­politsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”[…]