Книги, похожие на «Барбара Картленд, Vürst ja võim»

Punavõim on Eestist põgenenud ning algab saksa aeg. See näib toovat kergendust – kuid illusioon Eesti riigi taastamisest mõraneb kiirelt. Proua Kuke härrasteklubi on segi paisatud – üks tüdruk on hukkunud, kaks kadunud, üks teisi reetnud. Ehkki aeg näib haavu parandavat, rebib see valla vanu, juba ammu kinni kasvanud arme. Minevikust kerkib süngeid saladusi, mis ohustavad mitmeid elusid, ning inimesi, keda on tahetud unustada. Ka kõige usalduslikumate suhete kohale kerkib varjamiste ja pettuse loor. Härrasteklubist saab taas kord poliitiliste intriigide, kirgede ning reetmiste keskus, kust käib läbi maailma ajaloos kurikuulsaid rolle mänginud inimesi.

Parandatud kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab “Meister ja Margarita” vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis “Tristan ja Isolde” või “Romeo ja Julia”. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.

Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]