Книги, похожие на «Барбара Картленд, Võrratu»

Sebastian Bergmani needus jätkub …Kuumalaine käes vaevlevas Stockholmis leitakse mitu naist jõhkralt mõrvatuna. Keskkriminaalpolitsei eesotsas Torkel Höglundiga on juurdlusega ummikusse jooksnud.Mõrvade käekiri toob meelde sarimõrvar Edward Hinde, kelle krimipsühholoog Sebastian Bergman viisteist aastat tagasi trellide taha saatis. Ja seal, Lövhaga range režiimiga vanglas, on Hinde kõik see aeg ka püsinud.Sebastian sokutab end vägisi uurimisrühma ja taipab üsna pea, et mõrvad on temaga seotud ning mitte keegi tema ümber ei ole kaitstud.See on Hjorth & Rosenfeldti teine romaan vastuolulisest profileerijast Sebastian Bergmanist. Krimisarja loojateks on kogenud Rootsi tandem – Michael Hjorth, kes on telesarja “Wallander” mitme osa stsenarist, ja Hans Rosenfeldt, Skandinaavia kõigi aegade edukaima krimisarja “Bron/Broen” (“Sild”) looja ja stsenarist.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos.Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka 1930. aastatel ilmunud kaks sümbolistlikku romaani «Ameerika» ja «Loss» Mati Sirkeli tõlkes.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”