Книги, похожие на «Барбара Картленд, Võidusõit armastuse nimel»

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial.Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga.Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi.Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on.*Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.