Книги, похожие на «Барбара Картленд, Võidusõit armastuse nimel»

Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side…Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal.Gontšarov häbimärgistab “Oblomovis” pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile “oblomovlust” kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Romaani idee tekkis 1847. aastal. “Peatselt peale “Tavalise loo” ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud “Oblomovi” plaan,” kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem. Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, “Oblomovi unenägu”, ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.1.2 – Kirjavigade parandused.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”