Книги, похожие на «A. N. Wilson, Viktoriaanid»

See raamat on mõtteline järg „Isamaa tagatoale”, Kalle Muuli menukale jutustusele Mart Laari esimese valitsuse tõusust ja langusest. Veerand sajandit ajakirjanikuna töötanud autor on siia koondanud lood kolme suure poliitilise jõu sünnist. Need on Rahvarinne, Reformierakond ja Res Publica. Tulemuseks on paeluv tagasivaade Eesti poliitika varjatud murdehetkedele, millest sõltus sageli kogu riigi ja rahva saatus.KALLE MUULI on Õpetajate Lehe peatoimetaja. Ta on töötanud ajakirjanikuna alates aastast 1989, mil temast sai Postimehe esimene korrespondent Tallinnas. Aastatel 1995–2000 oli Kalle Muuli Eesti Päevalehe esimene peatoimetaja. Seejärel töötas ta ligi tosin aastat taas Postimehes. 2001. aastast juhib Kalle Muuli koos Anvar Samostiga Raadio 2 poliitikasaadet „Olukorrast riigis”.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda. Teos on varustatud kaartide ja fotodega.

1944. aasta sügisel tõusid mitmed totalitaarsete suurvõimude poolt ikestatud rahvad võitlusele vabaduse eest, üritades okupantide lahkumist kasutades taastada riiklik iseseisvus. Pariisi ja Varssavi ülestõusude kõrval kulub samasse kategooriasse Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aasta septembris. Nii nagu 1918. aastal, haarati nüüdki võimuvahetusel tekkinud vaakumit kasutades võim enda kätte, seati ametisse seaduslik valitsus ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Tiefi valitsuse liikmed teadsid, et tegemist on lootusetu ette-võtmisega. Ometi täitsid nad Eesti Vabariigile antud vannet lõpuni, kinnitades kogu maailmale Eesti tahet elada vabana. Käesolev ülevaade on pühendatud 1944. aastal Eesti Vabariigi eest võidelnud meeste-naiste mälestusele. Paljude nende hauakohad on tänaseni teadmata ning tähistamata, olgu siis see raamat neile tagasihoidlikuks mälestusmärgiks.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Fanatismist, rahast ja ambitsioonidest rikutud maailmas liiguvad ringi endised natsid, Mossadi agendid, rahaahned naised ja operetidiktaatorid.Josef Mengele – endine Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks – saabub Argentinasse 1949. aastal. Varjates end erinevate pseudonüümide taha, mõtleb endine arst-piinaja alustada Buenos Aireses uut elu. Peróni Argentina võtab nii tema kui ka mitu teist endist natsi-Saksamaa kõrget poliitikut ja sõjaväelast lahkelt vastu. Ent jälitamine algab taas ja SS-i arst peab põgenema Paraguaysse, sealt Brasiiliasse. Ta eksleb ühest peidukohast teise, maskeeritult ja kabuhirmus, ta ei leia enam iial rahu … kuni oma salapärase surmani ookeanikaldal 1979. aastal.Kuidas pääses üks enim jahitud natsikurjategijaid kolmekümne aasta jooksul tihedast võrgust läbi? Teie ees on Josef Mengele dantelik Lõuna-Ameerika odüsseia, tõsieluline romaan tema sõjajärgsest põgenemisest.Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli saksa arst. Teise maailmasõja ajal juhtis Auschwitzi surmalaagris laborit, kus korraldas võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid.1935 kaitses filosoofiadoktori kraadi Münchenis (diplomitöö „Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus“). 1936 sooritas arstiteaduskonna riigieksamid.1937. aastast töötas Frankfurdis pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. 1938 kaitses teistkordselt doktorikraadi. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. aastatel kehtetuks.1938 sai temast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ja SS-i liige.1940–42 teenis sõjaväemeedikuna Relva-SS-is, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil.1942 autasustati teda esimese klassi raudristiga, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud.1943. aasta mais määrati ta meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagrisse.1945. aasta jaanuaris põgenes Mengele Auschwitzist ja vahistati liitlasvägede poolt USA tsoonis, kuid vabastati juuli lõpus.1945–49 töötas Baieris tallimehena, kasutas valenime Fritz Ullman, hiljem Fritz Hollmann. Nürnbergi protsessil tema üle kohut ei mõistetud. Teda peeti surnuks, tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.1949 lahkus Itaaliasse, kus sai valepassi Helmut Gregori nimele ja seejärel Punase Risti põgenikupassi, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki.20. juunil 1949 saabub Mengele Buenos Airesesse.1958 alustati anonüümkirja alusel perekond Mengele vastu suunatud uurimist.1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Samal aastal põgenes Mengele Paraguaysse, kus sai kodakondsuse Jose Mengele nimele.1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades Peter Hochbichleri nimele välja antud dokumente.1979 tabas teda Brasiilias Bertiogas meres ujudes rabandus ja ta uppus. Mengele maeti 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.Mengele üle mõisteti 1985. aastal Jerusalemmas postuumselt kohut.Prantsuse ajaloolase ja kirjaniku Olivier Guezi tõsieluline romaan Josef Mengele sõjajärgsest põgenemisest põhineb arvukatel uurimustel ja viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud arhiivimaterjalidel. Romaan pälvis 2017. aastal Renaudot’ auhinna. Olivier Guez on kirjutanud muu hulgas romaanid „Uskumatu tagasipöördumine, juutide lugu Saksamaal alates 1945. aastast“, „Ülistus kadumisele“ ja „Jacques Koskase revolutsioonid“. 2016. aastal pälvis ta Saksamaal auhinna parima stsenaariumi eest filmile „Fritz Bauer, saksa kangelane“.