Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Viiul»

Norra nüüdiskirjanik Kurt Sweeney (snd 1961) on kirjutanud rikkaliku suguvõsaromaani, mis ulatub üle kolme põlvkonna ja kolme mandri 20. sajandi poliitiliste ja kultuurikonfliktide taustal. Minategelane John on pärit USA-st ja kasvatab Norras üksikisana väikest poega. Raamat on mõeldud kui testament pojale, et tutvustada talle pereliikmeid ja peretülide tagamaid, anda talle võimalus mõista. Minategelase isa George on andekas kunstnik, aga joodik ja vägivallatseja, kelle tõttu laguneb perekond ja kannatavad lapsed. Kasvanud üles adventistide peres võimuka ema lemmikpojana, sõidab ta õrnas eas misjonäriks Euroopasse. Mõjutatuna Vana Maailma rikkalikust kultuuripärandis asub aga innukalt õppima ja lugema ning kuigi ta peab perekonna survel kirurgiks õppima, loobub arstitööst ja religioonist ning hakkab kunstnikuks. See lõhestab perekonna. George kolib oma perega Norrasse, kust tema naine pärit on, aga kaotab tunnustust ja mõistmist leidmata kontrolli enda üle ja sunnitakse riigist lahkuma. Isa tempude tõttu on ka John norra sugulaste poolt eemale tõrjutud, ka tema peab Norrast lahkuma. Nagu isa, otsib ka John elu mõtet ja lunastust kunstist, kirjandusest ja muusikast, Euroopa rikkalikust kultuuripärandist, mis vastandub teravalt sektantliku religiooni kitsarinnalisusele. Kurt Sweeney sündis 1961. a Los Angeles, kuid elab oma perega Norras Tønsbergis. Ta töötab kultuuriajakirjaniku, kunstikriitiku, tõlkija ja sotsiaaltöötajana. „Koonused“ on tema debüütromaan.

Sel soliidse välimusega inglise stiilis villal on halb kuulsus ja naabrid hoiavad sellest kartlikult eemale. Räägitakse, et seal elavat vampiir, kes kunagi majast ei välju, kuid võtvat vahel nahkhiire kuju. Majja satub üüriliseks temperamentne lahutatud naine. Suur on ta üllatus, kui tuleb välja, et ta ei ela majas üksi. Nimelt kuulub pool majast üksikule, esmapilgul pisut kummalisele meesterahvale, kes on võtnud nõuks jälgida vastasmaja asukate tegevust. Talle tundub, et seal toimub midagi seadusevastast…

Haarav romaan kaduma läinud lapsest, ema saladusest ja ühest kuldsest suvest.On aasta 1958 ja Londonis elav Elizabeth Holloway saadetakse suveks Hartlandi Shaw perekonna ilusasse jõukasse maamõisa Sussexi rannikul. Armsa ja kogenematu Elizabethi silmis kehastavad Shaw’d moodsa ja kalli elustiili tippu ja võõrustajad kohtlevad teda kui ühte endi hulgast. Ent kui Elizabeth armub, ei hoiata keegi, et tema unistused on ohtlikult naiivsed.Nelikümmend aastat hiljem leiab Elizabethi tütar Addie oma ukselävelt võõra naise, kes väidab end olevat ta kaksikõde. Esialgu keeldub Addie seda uskumast – kuni ta armastatud isa tunnistab, et tema sündimisega seotud asjaolud pole päris sellised, nagu naine on senini uskunud. See avastus paneb Addie kahtlema kõiges, mida ta arvab teadvat tollest säravast, kuid probleemsest naisest, kes oli ta ema. Ja kui reis viib nad tagasi Elizabethi minevikku, tõmbavad Addie ja ta uus õde Phoebe katte erakordselt loolt, mis räägib nende ema saladusest, kaotsiläinud lapsest ja kuldsest suvest, mis muutis kõike.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles:„Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“