Книги, похожие на «Maria Bosse-Sporleder, Viimases kohvris on kodumaa»

Kes on Evelin Ilves tegelikult? Milline on ta siis, kui ta ei ole vastuvõttudel või heategevusüritustel kaamerate fookuses? Milline oli ta siis, kui ta ei olnud veel presidendi abikaasa?Katrin Lust on võtnud intervjuusid kümnetelt inimestelt, kes tundsid Evelini juba lapsena, käisid temaga koos ülikoolis, olid kolleegid tema ambitsioonika karjääri algusaastatel. Lugudest joonistub välja pilt naisest, kes rühib kõhklematult tippu, maadeldes samal ajal oma ebakindluse ja keeruliste lähisuhetega. Kas Evelin Ilvese eesmärk oligi alati saada presidendiprouaks? Ja kas tema unistuse täitumine oli õnnistus või hoopis needus? Kas võim ja raha rikkusid ära tubli, töökaja sihikindla eesti naise või olid kallid kleidid ning lakkamatu esinemisvajaduse rahuldamine algusest saadik eesmärk omaette?

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“