Книги, похожие на «Peeter Urm, Viimane raund»

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?

Tina Craig täidab võimaluse korral kõik oma tunnid tööga ja on lisaks veel ka vabatahtlik heategevuspoes, et mitte olla oma õnnetus kodus. Kui ta vaatab läbi ühe kantud ülikonna taskuid, satub ta kätte vana kiri, mille ümbrik on pitseeritud ja postmark templita. Tina avab kirja ja loeb seda – otsus, mis muudab ta elu jäädavalt.Billy Stirling teab, et ta on olnud rumal, ent loodab, et asju saab parandada. 4. septembril 1939 istub ta kirjutama kirja, mis peaks muutma ta elu. Seda see teebki … ja palju rohkem, kui ta suudab ette kujutada.

Peeter Helme teine romaan „September” on hoogne ja lennukas lugu noore riigiametniku elus kümnekonna päeva jooksul aset leidvatest sündmustest. Minajutustajast peategelasel on suuri raskusi iseenda ja ümbritseva maailma objektiivse tajumisega, kuid teda on õnnistatud suhteliselt hea võimega märgata üksikasju ning taibata end ümbritsevate inimeste motiive – eelkõige seetõttu, et need on sama madalad kui tema endagi omad. Nõnda rikub noor peategelane iseendale märkamatult enda ja teiste elusid, tehes seda viisil, mis kujutab endast segu nukrusest ja vaimukusest. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Peeter Helme (s. 1978) on ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, EMTA Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, Vikerraadio kirjandusminutite toimetaja ja kirjanduskriitik. Avaldanud 2007. a romaani „Puudutus” (äramärgitud 2006. a. romaanivõistlusel) ja lühijutu „Lihtne Buxtehude” ajakirjas Looming nr 2, 2008.