Книги, похожие на «Tuule Lind, Viimane piisk»

Kogumik sisaldab eesti kirjandusklassiku proosaloomingu paremiku, kokku üksteist jutustust: “Pildikesi Peipsi rannalt”, “Pahased naabrid”, “Muldmäe Mats”, “Mis sest viimaks sai?”, “Aias”, “Vari”, “Käkimäe kägu”, “Esimesed kirjanikutundmused”, “Peipsi pääl”, “Igapäevane lugu” ja “Nõia tütar”.

Radchi impeeriumis käib kodusõda, sest valitseja Anaanderikloonid on omavahel impeeriumi arengusuundade pärast tõsiselt tülli läinud.Athoeki tähesüsteemis näivad asjad admiral Breqi – endise sõjalaeva –kontrolli all olevat. Siis aga leitakse orbitaaljaama hämaramast osast keegi,keda ei saaks nagu üldse olemas olla, saabub salapärase ja ülivõimsaPresgeri impeeriumi esindaja ning seejärel ilmub oma laevastikuga Breqilekätte maksma Anaander Mianaai ise. Breq keeldub oma laeva ja meeskonnagapõgenemast, sest nii jääksid Athoeki inimesed hätta. Võidušansid onväikesed, kuid see pole Breqi kunagi peatanud. Esimese sammuna tuleks andakõigile Athoeki tehisintellektidele enesemääramisõigus, teadmata küll,millise poole nad valivad… „Abistav Halastus” on romaanide „AbistavMõõk” ja „Abistav Õiglus” järg.

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.