Книги, похожие на «Aliis Jõe, Viimane laev»

„Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” jätkab kahe vaestest oludest pärit sõbranna Lila ja Elena keeruliste suhete käsitlemist. Tüdrukud kasvavad üles, nende elud põimuvad ja lahknevad, aga ükskõik kui otsustavalt Elena ka ei sooviks Lila mõjuvõimust pääseda, õnnestub see tal vaid ajuti ja mitte kauaks. Mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda meeste kehtestatud pitsitavatest piirangutest Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt, abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Ka siis, kui nii ühe kui ka teise elukorraldus näib kindlalt paigas olevat, ootavad mõlemat veel ees kannapöörded ja hüpped tundmatusse.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on tetraloogia kolmas raamat. Sellele eelnesid „Minu geniaalne sõbranna” (eesti k 2016) ja „Lugu uuest perekonnanimest” (eesti k 2019). Romaanisarja põhjal on valminud Eesti Televisiooniski näidatav teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna”.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi

*НАСТОЯЩИЙ МАТЕРИАЛ (ИНФОРМАЦИЯ) ПРОИЗВЕДЕН, РАСПРОСТРАНЕН И (ИЛИ) НАПРАВЛЕН ИНОСТРАННЫМ АГЕНТОМ ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЕМ ШАЛВОВИЧЕМ, ЛИБО КАСАЕТСЯ ДЕЯТЕЛЬНОСТИ ИНОСТРАННОГО АГЕНТА ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЯ ШАЛВОВИЧА.Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast PetrovitšFandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiivkullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjavamaniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagiarmastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotudrongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik,teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Populaarseima Venedetektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorinuurib keerulisi juhtumeid XIX–XX sajandil. Eesti keeles on Boriss Akuniniltvarem ilmunud Erast Fandorini uurimised „Azazel”, „Türgi gambiit”,„Leviathan”, „Achilleuse surm”, „Eriülesanded”, „Riiginõunik”,„Kroonimine”, „Surma armuke”, „Surma kallike”, „Teemantvanker”,„Nefriitpalvehelmed”, „Maailm on lava” ja „Must linn”.