Книги, похожие на «Aliis Jõe, Viimane laev»

„Mees nimega Ove” autor Fredrik Backman on kirjutanud oma seni tõenäoliselt kõige tempokama teose. „Ärevil inimesed” on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinnuka maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamistel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestus? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise läbi. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.Ent Arleni ja Jardiri pingutused viia sõda deemonite juurde ähvardavad nüüd tuua lõpu kõigele kalliks peetule – tulekul on sülem. Sõja künnisel pole inimkonnal pääsemislootust, kui just Arlen, Jardir ja Arleni naine Renna ei suuda painutada oma tahte alla vangistatud deemonivürsti, et riuklik olend juhataks nad Maapõue, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Kuni nende usaldusalused Leesha, Inevera, Ragen ja Elissa üritavad koondada Vabade Linnade rahvast, algab meeleheitlik rännak sügavikku, kurjuse lätetele.„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise Deemonite sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.

Kadi Tombre on noor ja ilus ning nii edukalt abiellunud, et teda võikslausa kullakaevajaks pidada. Praegu on tema elus pingeline periood:abikaasa Tõnis kandideerib peaministriks ning kogu kodune elu on allutatudvalimisvõitlusele. Lisaks ilmneb, et mehe poeg eelmisest abielust omasmingit valget pulbrit ning tuleb nüüd isa juurde ümber kasvama. Kasvatajaksaga peab hakkama Kadi, sest mehel pole aega.Kogu see kõrgel seltskondlikul tasemel melu on siiski vaid pealispindnetühi-tähi, saab Kadi ootamatult teada. Võõras, kellega ta rahumeelivestlusse astub, kannab kaasas kohutavaid saladusi ning Kadist saab oludesunnil eradetektiiv, kel tuleb silmitsi seista inimloomuste kõigevastikumate tahkudega.