Книги, похожие на «Aleksandr Beljajev, Viimane inimene Atlantisest»

Norman Rhodes, Hannah Swenseni puhutine kavaler teatab, et ostisRhonda Scharfilt, kohaliku apteegi kosmeetikaleti teenindajalt, maja. Takavatseb hoone lammutada ja ehitada koos Hannah’ga kujundatud unistuste maja.Hannah on sellest veidi ehmunud, eriti kuna ta sõrmusesõrm on ikka veelvägagi tühi …Kui Hannah läheb koos oma emaga majja jäänud kraami kokku koguma, siisleiavad nad mõne vaimustava mööblitüki, lapiteki … ja Rhonda Scharfilaiba. Leitakse ka väga erilise õhtusöögi jäägid ja üks Cooke Jari kuulussidrunibeseekook. Nüüd sõltub juhtumi uurimine Hannah’st ja alustada tulebtema enda pagaritöökojast.Sisaldab üheksa ainulaadset küpsise- ja magustoiduretsepti!Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukatkrimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikatelõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. Varem oneesti keeles ilmunud “Mõrv šokolaadiküpsistega”, “Mõrvmaasika-vahukooretordiga” ja “Mõrv mustikamuffiniga”.

Kuulsa ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe (1809-1849) fantastiliste ning õudusjuttude kogumik annab hea ülevaate nüüdisaja novelli ja detektiiv- ning ulmekirjanduse ühe rajaja loomingust.

Märten Moks teab, et on korralikult ämbrisse astunud. Uued valimised on aga tulemas ja mugava äraolemise aeg riigikogus kuidagi väga ootamatult viimase veerandi peale tiksunud. Seega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Geniaalse mõttevälgatuse ajel palgatud suhtekorraldaja kinnitab, et abi oleks mõne vaenuliku meediakanali kodustamisest. Väljavalituks osutub pruunilokiline, väikest kasvu, kergesti mõjutatav teleajakirjanik Svetlana, kes on „täitsa kenake“, nagu Moks rahulolevalt nendib.

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles:„Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“